Riigiteenistujad ei kamanda lapsevanemaid
02. veebruar 2023 | OLUKORD RIIGIS | HELINA MÄGI
Kirjutan seda artiklit kõigile, kes puutuvad kokku riigiteenistujatele. Nendega, kes saavad palka kodanikult. Ma tean, et enamik ametkonda meil nii ei mõtle ja selles probleem seisnebki.
Samuti loodan, et seda artiklit juhtuvad lugema ka asjaosalised ise.
Mis on ametniku tegelik ülesanne?
Meil on ametites liiga palju inimesi, kes tahavad mugavalt oma päeva lõpule saata, kes tahavad teistele meeldida ja konflikte vältida. Liiga palju inimesi, kes on läinud saama ja mitte andma.
Erasektoris võib ettevõtte omanik teha mida tahab. Ta võib kohelda klienti ebaviisakalt, jätta oma lubadused täitmata, mitte vastata e-kirjadele. Miks? Sest tema tegevusel on otsesed tagajärjed talle endale.
Avalikus sektoris valitseb aga täielik vastutamatus. Mida kõrgemal toolil oled, seda vähem vastutad.
Täna suurtest kaladest ma ei räägi, räägin nendest KOVi palgal olevatest töötajatest, kellega tavainimene iga päev kokku puutub – lasteaia juhataja, kasvataja, linnavalituse ametnik, sotsiaaltöötaja jne.
Ja ma ei kirjuta, et süüdistada, sest paraku saan ma liiga hästi aru, et koolisüsteem ja avaliku sektori ajupesu nii oma nõudmiste kui ka pidevate koolitustega on röövinud enamikelt oma kohale jäänud ametnikelt mõtlemisvõime. See pole nende vabandus, kuid see aitab meil, kes me peame seda igapäevalollust iga päev ületama, olukorda paremini mõista.
Kui sa ei vasta standarditele
Minu kõige pisem tütreke vajab lasteaias käimiseks tugiisikut. Ma soovisin panna ta tavarühma, sest emana tundsin, et erirühmas jääb tema arenguks vajalikust keskkonnast puudu. Soovisin tol korral ka spetsialistide arvamust oma enda arvamuse kõrvale, kuid kahjuks seda ei antud. Seega tegin otsuse ise.
Olen otsusega rahul, kuid sellega tõin end taaskord ootamatutesse olukordadesse, millega ei osanud arvestada. Mina mõtlen loogiliselt. Mina mõtlen eesmärgipäraselt ja põhjus-tagajärg seostes. Ametnikud, riigipalgalised mõtlevad kuidagi teisiti.
Kelle jaoks süsteem on?
Mina näen, et sotsiaaltugisüsteem peaks olema abivajaja jaoks. Sellel on eesmärk ja see on teha lapsevanema või hooldaja koormust kergemaks. Ema-isa saaks tööle, vajadusel puhata, kui lapse eest tuleb intensiivselt hoolitseda 24/7.
Minu suhtlemine KOViga aga näitab selgelt, et nemad näevad asja teist moodi. Süsteem on sealse töötaja jaoks. Enne tuleb vaadata, kas tugiisikule sobib ja siis abivajajal tuleb kohandada ennast ja oma tegevusi sellega, mis sobib tugiisikule või muule KOVi asjapulgale.
Võibolla ma teen kellelegi ülekohut, kuid just nii näeb see minu poolt vaadatuna välja.
Oma mõtte selgemaks väljendamiseks jagan sinuga oma hiljutist kogemust.
Tugiisik täna tööle ei tule.
Kui laps saab lasteaeda tugiisiku, siis peab iga lapsevanem teadma, et talle ei kehti samad reeglid, mis tavalise lapse vanemale, sest tugiisiku tööpäev on 8 h. Seega kui viid lapse lasteaeda kell 8:00, tuleb talle järgi minna kell 16:00.
Tugiisiku kui üksikisiku seisukohast on see mõistetav ja igati normaalne, töökorralduslikust aspektis aga mitte. Ma pole viitsinud seadusi uurida, et kas ma ikka pean oma lapsele kell 16:00 järele minema või on lasteaial või KOVil kohustus organiseerida mu lapse lasteaias olemine kell 19:00ni nii nagu kõigil teistel lastel.
Ausalt öelda ma isegi ei mõelnud selle peale enne. Olin väga rahul, et meile tugiisik üldse leiti ja veel nii tore inimene, kellel hea klapp lapsega. Seega tegin seda, mida kõik vanemad – olin tänulik ja leppisin. Kohanesin, muutisn oma töögraafikut.
Järgmine üllatus tuli siis, kui tugiisik teatas, et kahe nädala pärast on neil koosolek ja mul tuleb lapsele varem järgi tulla. Lihtsalt teatas.
Mõtlesin taas, et normaalne ju. Ja ma saan ju ka oma tööasjad ümber organiseerida, pealegi nii kenasti teavitati kaks nädalat ette. Kohanesin ja jälle muutisn oma tegemisi.
Siis juhtus midagi ootamatut (jätan selle siinkohal rääkimata), mis sundis mind valvsusele ja mu meelsus muutus. Ma muutusin sõjakaks ja keeldusin vastu tulemast.
Seega kui jägmine kord sain teate, kus mulle öeldi 2 päeva ette, et laps ei saa kolmapäeval lasteaeda tulla, sest tugiisik on hommikul arsti juures ja peale lõunat on tal koosolek, sain vihaseks.
Olgu väikse mõttetreeningu nõuandena öeldud, et viha on minu puhul kasulik emotisoon. See muudab mu lamba käitumise emalõvi omaks, kes enda eest lõpuks seista otsustab.
Kuna ma olin juba selle seltskonna peale solvunud, siis hakkasin vastu. Ütlesin, et koosolek ei ole põhjus, et ma last lasteaeda tuua ei saa ja palusin tugiisikule leida asendaja.
Kõigile vastuvaidlejatele panen igaks juhuks kirja, et ma ei ole tugiisiku arstil käimise vastu. Ta peabki saama arsti juurde minna, kuid tema tööandja peab hoolitsema selle eest, et tugiisiku kui teenuse eesmärk saab samal ajal täidetud.
Lapsevanem ei pea lahendama KOVi probleemi
Mõtteviis paistab aga olevat selline, et kui meil pole võimalik, siis vanem lahendagu meie probleem ära. Kuid kõigile vanematele: meie ülesanne ei ole võimaldada tugiisikul arstil käia. See on tema tööandja ülesanne.
Niisiis kui võtsin karmilt sõna, siis sain vastuse, et toogu ma siis laps lasteaeda.
Järgmine päev aga saabus lasteaia juhatajalt sõnum, et kuna mind on varakult teavitatud ja tugiisikul toimub koosolek, siis tulgu ma lapsele lõunaks järgi.
Esiteks mind polnud keegi teavitanud, sain päev varem teada, et ma ei saa järgmine päev oma last lasteaeda viia. Teiseks mulle suruti järjekordselt peale lasteaia juhataja või kellegi teise tööülesandeid. See pole minu kui lapsevanema ülesanne lahendada tugiisiku tööandja või lasteaia siseseid probleeme. Selle eest saavad palk nemad.
Mina puudega lapse vanemana olen teinud avalduse oma lapsele tugiisiku saamiseks. See on minu ülesanne. KOVi ülesanne on mulle tagada, et tugiisik oleks olemas. Kui tugiisik ei saa tulla, siis selle probleemi peab lahendama ametnik, kelle tööülesannete hulka see kuulub.
Paraku olen aga mina ja nii paljud teised vanemad oma lambastaatuses võtnud vastutuse nende tegemata töö eest.
Ja palun seda mitte sassi ajada sõbralikkuse, vastutulelikkuse, mõistmise jm pehmete väärtustega, millega peavoolumeedia ja võimupoliitikud meie ajusid pesevad. Mina olen (ja enamik teist) väga vastutulelik ja heatahtlik ja mõistev inimene, kuid meil tuleb tõmmata piir selle vahele, mis on minu vastutus ja mis on nende. Lapsevanemad ei saa teha ära kõikide ametnike tööd.
Hea näide oli Keila linna haridustegelaste teavitus lapsevanematele, et kohatasu tõuseb. Teates öeldud mõte oli, et te ju tahate, et lasteaiakasvatajate palgad tõusevad. Jah tahame, kuid selle tõstmine ei ole meie kui lapsevanemate ülesanne. See on KOVi ülesanne. Seega pole vaja iba ajada, et kui te lasteaia kohatasu tõstmisega nõus ei ole, siis justkui tähendaks see seda, et te ei taha, et lasteaednike palgad tõuseksid. Need kaks pole omavahel seotud.
See näide on ainult üks nendest, kus oma vastutus veeretatakse teiste inimeste kaela.
Minu hiljutise juhtumi juurde tagasi tulles ..
Kirjutasin juhatajale vastuseks, et ma ei saa lapsele varem järgi tulla. Lisaks helistasin tugiisiku tööandjale ja andsin valjuhäälselt teada, et selline käitumine on lubamatu.
Tulemuseks oli: minu laps oli terve kolmapäeva hoitud. Asjad organiseeriti inimeste poolt, kes pidid neid organiseerima selliselt, et minu laps oli hoitud ja tugiisik sai nii arstile kui ka koosolekule.
See tulemus üllatab mind tänaseni. Samahästi oleks see võinud tähendada, et ma palkan kolmapäevaks endale lapsehoidja, maksan talle omast taskust, et saaksin minna tööle. Samal ajal kui ametnik, kelle ülesanne selle probleemi lahendamine oli, veeretas kogu vastutuse lapsevanemale.
Pean siinkohal veel ühe märkuse tegema, sest ametniku vabandus on: meil kukkus veidi halvasti välja. See pole vabandus, sest see polnud esimene kord. Mäletad ma kirjutasin, et mind teavitati 2 nädalat ette? Jah. Keegi ei organiseerinud asendust, sest mina seda ei nõudnud! Järelikult on tegemist sisseharjunud mõtteviisiga. Ametnikud mõtlevad nõnda – kõigepealt anname ülesande lapsevanemale, kui hakkab karjuma, siis teeme oma tööd.
Ja loomulikult ei mõtle nad nii sõna-sõnalt, kuid suhtumine ongi varjatud mõtete kogum, mida vähesed teadvustavad. Suhtumise tulemust näeme aga inimeste valikutes ja tegevustes.
Me võime vastu tulla, kuid vastutus peab olema õiges kohas
Ma loodan, et see näide aitab ka teistel lapsevanematel mõelda vastutuse piiridest. Kõikide ametnike probleemid ei ole meie kui lapsevanemate lahendada. Jah, me võime neile vastu tulla, kuid see on vabatahtlik ja see otsus tuleb teha teadlikult, mitte mõtteviisis, et nii see peabki olema. Ei pea, kui me ei luba.
Kõik loos viidatud inimesed on väga toredad, kuid mõtlemine on kahjuks nii nagu enamikel ametnikel – vastupidine sellega, mis see peaks olema. Klient – laps, lapsevanem, maksumaksja – on esimene ja ametnik teenindab oma tööülesannete raames oma klienti. Teenindamine ei tähenda korralduste jagamist kliendile, vaid probleemide lahendamist, et klient saaks teenuse, mida ta vajab ja mille eest me kõik maksumaksjatena tasume.
Otsid teadmisi tegevuste ära tegemiseks ja eesmärgi saavutamiseks?
© Copyrights by Helina Mägi. All Rights Reserved.